Tsaaride Eesti unustatud hiilgus ja saladused

Kui rääkida Eesti ajaloost, siis enamik meist mõtleb kas keskaegsetele hansalinnadele, vabariigi sünnile või taasiseseisvumisele. Kuid vahepeal on terve ajastu, mis jääb tihti varju – tsaaride Eesti. See periood, mil Eesti kuulus Venemaa keisririigi koosseisu, on täis nii hiilgust kui ka sügavaid saladusi, mis tänapäevani kõigutavad ajaloolaste meeli. Kui sind paelub ajaloo vähem tuntud soppide avastamine, siis tasub heita pilk ka tänapäevastele meelelahutusplatvormidele, mis pakuvad omanäolist kogemust – näiteks https://tsarscasinoee.com kohta võib leida üllatavaid paralleele toonase uhkuse ja kaasaegse luksuse vahel.

Eesti 18. ja 19. sajandil oli midagi enamat kui lihtsalt keisririigi ääremaa. Siin loodi mõisakultuur, mis ületas paljuski isegi Peterburi õukonna hiilgust. Baltisaksa parunid ehitasid uhkeid losse, millest mitmed säilivad tänini – näiteks Palmse, Alatskivi ja Sagadi mõis. Kuid nende seinte vahel peituvad lood, mis ei jõudnud kunagi kooliõpikutesse. Räägitakse, et mõned mõisnikud korraldasid maa-aluseid pidusid, kus osalesid salajased seltsid ja kus vahetati teadmisi, mis olid tavatutele inimestele mõeldamatud.

Paleed ja parunid – arhitektuur kui võimumäng

Tsaaride ajal muutus Eesti maastik tundmatuseni. Seni tagasihoidlikud puukirikud ja talumajad asendusid baroksete ja klassitsistlike paleedega. Kadriorg, mis ehitati Peeter I korraldusel, on selle perioodi ilusaim näide, kuid vähem tuntud on näiteks Vääna mõisa peahoone või Taagepera loss, mille tornidest paistab kaugusse. Need ei olnud pelgalt elamised – need olid võimu ja kultuuri manifestatsioonid. Parunid ei tahtnud jääda alla ei Viinile ega Berliinile, seega kutsuti Euroopa tipparhitekte, et luua unustamatuid interjööre ja parke.

Üks intrigeerivamaid saladusi on seotud Vihula mõisaga. Legend räägib, et seal asus keisri saladokumentide arhiiv, mis kadus jäljetult 1917. aasta segadustes. Kohalikud ajaloolased on aastaid üritanud leida maa-alust keldrit, kuid seni tulutult. Kas need dokumendid paljastaksid Eesti varjatud sidemed Euroopa kuninglike dünastiatega? Või hoopis midagi, mis muudaks meie arusaama toonasest ühiskonnast täielikult?

Saladuslikud seltsid ja rituaalid

Tsaaride Eesti ei olnud ainult ametlik keisrivõim – siin mängisid suurt rolli ka salaseltsid. 19. sajandi lõpul tegutsesid Eesti mõisates ja isegi suurlinnades mitmed vabamüürlaste loožid, mille liikmed olid nii parunid kui ka haritud eestlased. Nende koosolekutel arutati filosoofia, teaduse ja isegi poliitika teemasid, kuid tegelikud eesmärgid on tänaseni hägused. Mõned allikad väidavad, et just need ringid mõjutasid 1905. aasta revolutsiooni sündmusi Eestis.

Veel põnevam on aga alkeemiliste katsetuste lugu. Väidetavalt tegutses Tartu lähistel üks vanameister, kes püüdis luua eliksiiri, mis tagab surematuse. Tema laboratooriumi varemeid võib siiani leida, kuid kohalikud põliskülaelanikud väldivad seda paika – justkui hirmus sealt midagi leida. Kas tõesti võis 19. sajandil keegi Eestis tegeleda selliste salateadustega? Või on see lihtsalt ilukirjanduslik lisand, mis on aja jooksul müüdiks kasvanud?

Mõisate langus ja peidetud aarded

Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud vabadussõja keerises hääbus tsaaride Eesti hiilgus järsult. Paljud mõisad jäeti maha, nende sisustus rüüstati või viidi Venemaale. Kuid rahvasuus elab siiani lugusid peidetud aaretest. Parunid olevat enne põgenemist matnud maha hõbekarbikud, ehted ja isegi maalide kollektsioone, lootes kunagi tagasi tulla. Mõned neist on leitud – 1980. aastatel avastati Kolga mõisa pargis üks suur varandus. Kuid 90% juhtudest jäävad aarded ootama oma avastajat.

• Mõisate peidetud raamatukogud – paljud haruldased teosed toimetati salaja mõisate keldritesse.
• Portselan- ja hõbevarud – väärtuslikud lauahõbedad maeti tihti tiikide lähedusse.
• Isiklikud kirjad – parunitevahelised kirjavahetused paljastavad sealset elu täpsemalt kui ükski ametlik dokument.
• Relvakogud – jahipüssid ja mõõgad leiavad tee oksjonitele ka tänapäeval.
• Valuuta ja võlakirjad – mõisnike finantsdokumendid on omaette aare ajaloolastele.

Muidugi on paljud neist lugudest liialdatud, kuid fakt, et Eesti Muinsuskaitseametil on arvel üle saja ametlikult dokumenteerimata leiu, annab mõtlemisainet. Iga kord, kui mõnes vanas mõisas tehakse renoveerimistöid, satub ajakirjandusesse uus aare – justkui oleks maa ise otsustanud anda meile vihjeid oma minevikust.

Mida me tegelikult ei tea?

Ajalugu on alati poolik pilt. Tsaaride Eestist on säilinud tuhandeid dokumente, kuid paljud on kas hävinud või tahtlikult peidetud. Küsimus pole ainult aaretes – küsimus on võimus ja identiteedis. Kui palju mõjutas Venemaa keisririik eestlaste rahvuslikku ärkamist? Kas meie omariikluse sünd oli tegelikult juba planeeritud salaseltside kokkulepetega? Neile küsimustele on raske vastata, kuid just see teebki tsaaride Eesti nii paeluvaks – see on nagu pusle, mille tükid on laiali pillutatud üle maastiku ja mida tuleb alles kokku panna.

Korduma kippuvad küsimused

Kes olid tsaaride Eesti võimsamad parunid?
Kõige mõjukamateks peetakse von Buxhoevedenite, von Stackelbergite ja von Rennenkampffide suguvõsasid, kelle valdused hõlmasid sadu hektareid maad ja kellel oli otsene side keisri õukonnaga.

Kas tsaaride Eesti saladused on tõsi või legend?
Suur osa tugineb kirjalikele allikatele ja arheoloogilistele leidudele, kuid mõned lood on ilmselt ilukirjandusest inspireeritud. Konkreetsetest sündmustest rääkides tuleb alati kontrollida allikaid.

Kuhu kadus Eesti mõisate sisustus?
Enamik viidi Venemaale või müüdi oksjonitel laiali. Mõned esemed on tänaseni eksponeeritud välismaa muuseumides, kuid nende tagasitoomine on keeruline.

Kas praegu saab mõnda lossi külastada?
Jah, paljud mõisad on restaureeritud ja avatud külastajatele. Soovitame vaadata Alatskivi, Palmse ja Taagepera mõisaid – need annavad parima ettekujutuse tsaaride Eesti hiilgusest.

Kas peidetud aarded on tõesti olemas?
Mitu ametlikult kinnitatud leidu on olemas – näiteks 1986. aastal avastatud Kolga mõisa aare. Tõenäoliselt on veel palju leidmata, kuid üldist aaretejahti ei soovita, sest see võib hävitada ajaloolist väärtust.